Vot sellise ametliku pealkirjaga alustamegi sellekordset laagriblogi. Mis erinevalt eelmise laagri blogidest ei saa mitte kirjutatud vabatahtliku töö tegijate poolt, vaid vabatahtlike toimkondade poolt. Seekordne blogi erineb seega sellepoolest, et tema kirjutatakse valmis vabal ajal ja kirjutajateks on need, kes igapäevastest töödest, tegemistest ise osa võtavad. Meie blogi kaunistavad nägijate poolt tehtud pildid, millele nad ka ise on kirjeldused alla lisanud ning blogi sees on ka viited minu ja teiste pimedate poolt salvestatud audioblogidele. Mina olen esimene blogikirjutaja Jürgen ja võtsin esimese laagriööpäeva kokku nii:
Saabusime siia kolmapäeval, 26. juunil. Igaüks kes kuidas juhtus. Minul oli õnn tulla Tartust kohale autoga. Toojaks olid kasvatajad Tiina ja Tiiu ja minuga ühte autosse mahtusid veel ära Aleksei ja Veronika, seda olenemata minu hoiatusist, et niivõrd suure koorma peale võib auto tagumine ots vastu maad vajuda. Sõit kestis üle tunni ja kohal olime ühtedena esimestest, mis tagas meile võimaluse valida kohti tubades. Tubade koosseisud olid juba paika pandud, kuid kohad veel mitte ja see andiski mulle võimaluse omastada endale voodi - üks tõenäoliselt parimatest kohtadest. Sest kui mind just keegi narist padjaga ei pommita, siis ei ole neil võimalik mulle midagi teha. Järgnes täieline jõudeelu. Teiste saabujate ootamine, tervitamine jne. Tehti muusikat, aeti juttu jne. Kui nad kõik olid kohale jõudnud, alustati söömist. Peale seda taaskord jõudeolek ning siis õhtune ringkoosolek. Seejärel hakati vaatama jalgpalli. Mängisid Saksamaa ja Türgi. Me vaatasime kogu mängu lõpuni ning siis kurvastasid need, kes olid Türgi poolt - Türgi kaotas. Kummaline oli aga see, et Saksamaa pooldajad ei rõõmustanud. Arvatavasti sellepärast, et nad olid arvulis-füüsilises vähemuses.
Seejärel käidi pesti end puhtaks ja mindi oma tubadesse. Magama kohe ei jäädud, vähemalt mina mitte, sest vestsin Gerthiga kuni kella üheni juttu, et siis rõõmsalt ja roosalt kuni kella kaheksani hommikul magada. Nii vähesest mulle aga täiesti piisas, sest ei tulnud ma siia ju ometigi magama.
Peale ärkamist ja väikest ergastumist vee all läksime hommikusöögile. Sõime müslit jogurtiga. Hommikusöögile järgnes vabatahtlik töö, mis kätkes endas erinevaid võimalusi. Ühed meist läksid Võru linna toidukraami ostma ja teistel oli aga valida, kas pesta aknaid, koristada õue, pühkida elamist või minna puutööklassi võro kiilt ja nikerduskunsti õppima, mida mõlemat viimast ma ka tegin. Võru keelest küll palju selgeks ei saand, kirjapildist rääkimata, aga kuulata oli ta ikkagi ilus ja puuviljavaagna sain ka kenasti valmis tehtud.
Lõunasöögina tervitas meid kartulipuder, mille olid kokad valmistanud. Kui see sai söödud, mindi ringkäigule Rõugesse. Seal asus Eha talu, kus meile sai osaks ratsutamine, trossiga sõitmine ja kogunisti vabatahtlik töö oksade vedamise näol. Selleks et rohkem kui ühe korra trossiga sõita saada, tuli tõmmata loosi. Kuna aga parasjagu olid kaks tegelast, kellele pererahvas vööd selga tõmbas, siis soosis õnn neid ja nii sattuski, et meie koos Jakobi ja Robertiga istusime kui kolm kurvakuju rüütlit ja needsime saatust. Nemad aga samas sõitsid seal ja nautisid elu. Muud ei osanud personali töötajad aga ütelda, et õnn soosib ühte mängus ja teist armastuses. Mulle aga meenus vanasõna, et õnn soosib tugevamaid, nii et järgmine kord teeme nendega asjad kohapeal Mike Tysoni moodi selgeks. Hiljem nentis aga sõber Gerth, et asju saab lahendada ka mentaalselt, mispeale lubasin siis, et räpin neist vastavalt vajadusele.
Tagasitulek kulges üldises tühjuses, nii et sellest ma suurt ei mäleta. Tõenäoliselt ma magasin seal, kuid samas meenub mulle, et õpetaja Reidla kirjeldas mulle Kaussjärve ja muud ümbritsevat loodust.
Järgnes pärast väikest vaheaega õhtusöök ja siis blogikirjutamine. Praegusel hetkel on õhtune ring juba toimund, nii et suurem osa rahvast istub teleka ees ja tõenäoliselt karjub, et Hispaania võidab. Praegu tulid just tütarlapsed, kes tahtsid vaadata telekast Scarey moviet, kuid telekad ei olnud nende poolt ja seega jäid tüdrukud alla õpetaja Elge lausele: "Jalgpall on in!" mis asja korda seadis.
Hiljem aga selgus siiski, et enamus tahtis vaadata Scarie Moviet ja jalgpalli huvilised taandusid nõrdinult oma tubadesse.
Leidsin esimese interviueeritavana üles Gerthi, kellelt küsisin esialgu, kuidas kommenteerib ta hommikust vabatahtliku tööd. Gerth ütles, et olenemata raskustest naelte sisselöömisel talle töö väga meeldis ning lisas veel, et ta on pillimees mitte tisler.
Kui palusin tal kommenteerida pealelõunast väljasõitu, siis ütles ta, et trossiga sõitmine oli talle kõige enam meelejärele, sest ratsutanud oli ta ennegi. Ka ütles ta, et metsatööd tehes leiti linnupesa, millesse suhtuti vägagi humaanselt.
Mingil hetkel suutis Gerth ka oma sõrmele haiget teha, kuid see ei seganud tal hiljem kitarri mängimist.
Aleksei, kelle ülesandeks tänases vabatahtliku töö voorus oli käia koos Märtini ja Häliga poes, kirjeldas elavalt seda, kuidas töö käigus proovis ta hoida korras keefiri pakke, et vältida nende purunemist. Ta lisas veel, et talle ei meeldinud bussisõit, sest see pani pea valutama. Pärastlõunast väljasõitu kommenteeris ta humoorikalt, kirjeldades kuidas ta trossiga sõites maandus kõigepealt tagumikule, seejärel kukkus küljele, siis veeres üle selja ja lõpuks teisele küljele. Teise sõidu ajal käis ta ka jalgupidi vees ning tegi tormi oma pudeliga.
Hiljem, üritades kätte saada mõnd inimest, sai tõestatud vana tõde - inimesed kardavad mikrofoniga meest.
Mõningase otsimise järel leidsin sööklaruumist üles Triinu, kellelt kui öövalvelt küsisin siinse ööelu kohta. Ta vastas, et öiseid hääli oli kuulda ka siis, kui ta ise magama läks. Kilkeid ja muud juttu oli kuulda kuni kella kaheni, lisas aga, et sinist daami ta seekord kahjuks veel ei näinud. Keegi oli aga eile lasknud käiku kõlaka, et öökasvataja saab olema sinises öösärgis, mille peale Triinu ütles, et tal ei olnud sinist öösärki ja seetõttu jäi ka see asi teostamata. Triinu ülesanne oli täna käia ja salvestada meid kõiki. Tegi ta meist ohtrasti pilte, mida ka blogiga koos võite näha. Lõpetuseks võtsid nad aga jõhkralt ja panid mu tantsutrenni tegema. Sedaviisi tuletati mulle meelde nii valsi samm, kui ka õpetati selgeks samba, kuigi oma põhjamaalasliku oleku tõttu, ei tulnud mul hästi välja erinevad vetrumissammud ja jalaliigutused.
Kirjutas Jürgen
